Voiceless Estonia

Estonia has lost its voice. What we hear is simply his Master's voice...

Zbigniew Brzeziński surnud.

Üks legendaarne kuju jälle lahkunud. Kohtusin temaga kord veel N-aja lõpul Arnold Rüütli roosiaias ja ajasin natuke juttu. NLiit oli veel olemas, ütlesin, et ta laguneb. ZB tahtis teada, miks ma nii arvan, ütlesin midagi metalli väsimisest. Polnud just eriti arukas vastus. Kahju, et tookord, s.o umbes aastal 1989, ei teadnud veel seda, et mu vanaisa vanavanaema nimi oli Magdalena Brzezińska, kes suri noorelt. See Magdalena oli pärit "frankistidest", Jakob Franki juudisektantidest, kes Varssavisse asusid. Pole ime, et ZB väitis ühes kirjas mulle, et ei tea suuremat oma esivanematest. Juudi päritolu inimestele Poolas üsna tüüpiline käitumine. Aga pole kindel, et oleme sugulased.

Minu meelest eksis ZB ühe asjaga rängasti. Ta pidas NLiitu, st kommuniste ja postkommuniste hullemateks kui islamifanaatikuid ja aitas Afganistanis islamipartisanidel Saudi rahadega ja Ameerika relvadega võidelda NL vägede vastu. Nii on ta mingil määral süüdi nüüdse Islamiriigi sünnis ja islami muutumises fanaatilisemaks-fundamentalistlikumaks. Minu kindel arusaam on, et fanaatiline religioon on ohtlikum kui kommunism või veel enam seda vaid sildina kasutav riik. Kommunism on ajutine, religioosne fanatism aga on nagu must auk, millest välja on väga raske pääseda. Nagu nüüd näeme. Kurb on, et Trump & Co jälle innukalt toetavad Saudisid, kes levitavad oma sallimatut, fanaatilist islamit üle maailma. Ma arvan, et see islam on natsismile väga sarnane ja temast tuleb Läänemaailmale veel palju häda ja õnnetust. Paljudele islamistide küüsis olevatele rahvastele nagunii.

Selkombel pean praegust nägelemist Venemaaga suureks lolluseks. Venemaa pole Lääne, sh ka mitte Eesti vaenlane, pasundagu Vene-vastased propagandistid mistahes. Kahju on, et USA oma püüdes saada ainsaks superriigiks, maailma valitsejaks, ei saa üldse aru, kes on ta liitlased, kes vaenlased. Venemaaga tuleks leida mõistlik kompromiss, normaliseerida suhted, nagu normaliseeriti eelmise aastasaja vahetusel. Ukrainat ei tohiks võtta liiga tõsiselt, sääl on marurahvuslaste mõju liiga suur ja on lihtsalt naeruväärne nende püüd leida oma identiteet puhtas eituses, end Venemaale ja kõigele Venest pärit olevale vastu seades. See võib ajutiselt aidata USAl tugevdada oma positsiooni, kuid pikemas perspektiivis on see rumal. Kuid mis teha rahva ja riigiga, kellel puudub ajalootaju.

Paroodiad

Mu kadunud sõber Georg Henrik von Wright kirjutas ühes oma viimases kirjas, et ei taha enam elada maailmas, mis on ikka enam muutumas iseenda paroodiaks. Nüüd, seitsmekümnendate eluaastate teise poolde jõudnult, mõtlen umbes sama. Paljud asjad on muutumas iseenda paroodiateks. Nagu sõnavabadus, valikuvabadus ja demokraatia. Hädaldatakse Donald Trumpi üle, kes on tegemas USAst naljanumbri. Aga asi pole ju Trumpis! Asi on selles, mida on uhkelt nimetatud Ameerika demokraatiaks. See, et kõige võimsama riigi etteotsa sai see naljakas mees, on sellesinatse demokraatia tulemus. Kui Trump on rumal, on rumal ka Ameerika rahvas, mida pole tegelikult vaja eriti tõestada. Ja rumal on olla liidus sellise rahva ja riigiga. Ning paraku on rumal ka uskuda demokraatia imeväesse. Ikka vähem suudab rahvas, eriti veel Ameerika rahvas, valitseda oma riiki ja püüda maailma oma arusaamiste järgi ümber korraldada. Mis on samamoodi tema rumaluse märk. Targasti teevad need, kes oskavad USAst ja demokraatiast parajat distantsi pidada.

Tere võililled!

Samuel Kirotaja ja Leo Raudsepp on oma detektiivitöö mõneks ajaks kõrvale pannud, teevad maal aiatööd ja tunnevad kevadest rõõmu. Ise ütlen tere võililledele ja võsale. Olgu nad tervitatud, elagu nad üle need, kes neid kaotada-hävitada püüavad. Võilill pole umbrohi, umbrohi on see, kes tema vastu võitleb! Umbrohi on see, kes teeb aiast-pargist rohelise kõrbe, kus lindudel ja liblikatel pole enam olemist ja kus tal on uhke murutraktoriga elupuukökatsite vahel tiirutada. Ärgu olgu temal ja tema aial pikka iga!