Rahuvägi ja hüüdlaused

On saanud teatavaks, et Eesti kavatseb oma kaitseväe ümber nimetada rahuväeks, et lõpetada igasugused kahjulikud assotsiatsioonid sellega, mida nimetati sõjaväeks. Rahuvägi tegeleb rahu tagamisega, kindlustamisega, valvamisega ja rahutute rahustamisega.

Valitsuses on heakskiitu leidnud ka ettepanek võtta uuesti kasutusele omaaegsed hüüdlaused, millega tervitati rahvast saabuvate pühade puhul. Nüüdsed hüüdlaused on muidugi midagi hoopis muud kui nõukogudeaegsed. Võidupühade eel saab esimese hüüdlausete valikuga tutvuda. Esialgsetest variantidest on minuni jõudnud mõned:

Vennalik tervitus kõigile rahvastele, kes võitlevad Vene imperialismi sepitsuste vastu!

Elagu Eesti ja Ameerika Ühendriikide murdmatu sõprus!

Edasi kapitalismi võidule!

Kes kannatab, see kaua elab!

Uue külma sõja sünniloost

Tänast «uue külma sõja» õhkkonda võrreldakse teise ilmasõja eelsega. Putinit siis muidugi Hitleriga, lääneriike toonaste lääneliitlastega. Minu meelest on see propagandistlik lähenemine, väikeste lõhede ja erinevuste suureks paisutamine. Viimase ilmasõja eel ja ajal oli tõesti tegemist vaba maailma ja natsismi konfliktiga, kahe väga erineva ideoloogia kokkupõrkega. Seda tänu Hitlerile ja tema kambale, kelle tõttu Saksamaa mõistetavad, isegi omajagu õigustatud püüdlused said pöörase ja mõrtsukaliku suuna, mis muutis võitluse Saksamaa vastu omamoodi pühaks sõjaks, sõjaks vabaduse ja inimlikkuse eest. Kui muidugi vaatame mööda Lääne liitlasele Stalinile, keda Lääne propaganda küll püüdis vabaduseinglina kujutada. Kuid sõda peeti tegelikult Saksamaa püüde vastu Euroopa (ja Euraasia) suurvõimuks, Suurbritannia ja USA konkurendiks saada. Hitleri-vastast opositsiooni Saksamaal ei toetatud, seda peeti vahel isegi suuremaks ohuks kui hullu Hitlerit.

Esimese ilmasõja ajal oli Saksamaa vastaste tegelik püüd sama. Saksamaa oli saamas paljude jaoks liiga vägevaks, teda tuli ohjeldada, tema tiibu kärpida. Saksamaa omakorda püüdis välja pääseda surutisest, millesse ta oli sattunud, kuna jõudis oma tugeva riigi loomiseni hiljem kui teised, pääses maailmariigiks siis, kui maailma paremad palad olid juba jagatud. Saksamaa ohjeldamine päriselt ei õnnestunud, nagu näitas uus sõda. Kuid esimene ilmasõda ei olnud sel määral ideoloogiline kui teine. Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa ja Venemaa olid ligilähedalt samasuguse kultuuriga, kuulusid samasse tsivilisatsiooni. Nii püüdsidki propagandistid erinevusi suureks paisutada, näidata vastast antikultuuri, barbaarsuse kehastusena. Vastase mustamisega läks kaasa suur osa haritlaskonda.Prantsuse luuletaja Paul Claudel nimetas Marne'i lahingu võidule pühendatud oodis Lutherit ja Kanti katkukülvajateks, Saksa filosoofid ja kirjanikud kuulutasid Prantsuse kultuuri pääliskaudseks ja kergemeelseks. Inglismaal-USAs kalduti Saksa teadust pidama ebateaduseks...

Arvan, et praegu on pilt mõnevõrra sarnane. «Lääs» näeb Venemaas tonti, keda peab kartma, kelle vastu relvile asuma. Leitakse, et Venemaal pole sõnavabadust, Venemaa on läbinisti korrumpeerunud maffiariik, ta valmistub vallutama piiriäärseid riike, olgu Baltikumis või lõuna pool. Venemaal ei jääda võlgu, ka sääl on «Läänest» saanud tont. Euroopat-USAd kujutatakse moraalselt allakäinud, mandunud piirkonnana, kes püüab igal moel maailmas hegemooniat kehtestada, kukutades neile vastu hakanud valitsejaid, tekitades niimoodi kaost ja levitades kõlvatut pede-ebakultuuri. Venemaa peab Lääne sepitsustele jõuliselt vastu seisma ja astuma.

Võib küsida, miks on vaja tekitada niisugune vastandus, alustada niisugust primitiivset propagandasõda, kus vastast kujutatakse mingi muinasjutukoletisena, keeldudes nägemast temas midagi positiivset, isegi lihtsalt inimlikku oma tugevuste ja nõrkustega. Geopoliitiliselt on olukorda tõlgendanud Kissinger, Brzezinski ja eriti Strategic Forecast Institute Texases, ennekõike selle direktor George Friedman, kes ennustas juba 2009 paiku, et USA tõmbub Lähis- ja Kesk-Idast eemale ja kasutab vabanenud sõjalist jõudu kiirelt tugevneva ja oma mõjusfääre taastada püüdva Venemaa ohjeldamiseks. Nii ka läks. Nimetatud analüütikud näevad Ukraina sündmustes pigem Venemaa reageeringut Lääne (s.o. USA) katsele teda tema julgeolekule üliolulisest piirkonnast välja tõrjuda ja sõjalistele aktsioonidele provotseerida kui agressiivse laienemispüüde ilmingut.

Kas sellised seletused on õiged ja piisavad? Ehk mitte täiesti. Asjalugu võiks vaadata ka minu põlvkonnale vahest tuttavamas marksistlikus paradigmas. Siin näen, et USA (ning tema satelliitide ja «sõjasulaste») peaaegu külmaks sõjaks paisunud konflikt Venemaa ning Hiinaga on välja kasvanud 2008 aastal puhkenud majanduskriisist, millest maailm pole tänini päriselt toibunud. On avaldatud arvamust, et Ühendriikides saadi 1930ndate kriisist lõplikult üle alles majandust sõjaks mobiliseerudes. Sõjamajandus võitis tööpuuduse, andis võimsa tõuke tehnika arendamisele.

Kas nüüd ei ole eriti USAs jõudusid, kes püüavad kriisi ületada samal moel, militariseerides majandust, suunates rohkem ressursse sõjatööstuskompleksi arendamiseks? Kas ei ole sarnaseid püüdlusi ka Venemaal? Mind on pannud mõtlema see, et tegelikult on tsiviliseeritud maailmale selgelt suurem oht islamifanatismi tõus kui Venemaa hüpoteetilised püüded oma kaotatud mõjusfääri taastada. Ehk on asi selles, et terroristide ja sisside vastu sõdimiseks ei ole tarvis lennukikandjaid, viimase põlvkonna rakette ja raketitõrjesüsteeme ja muud kõige moodsamat sõjatehnikat. Kuid kui loetakse vajalikuks mobiliseeruda Vene (ja Hiina) ohu vastu, on sellist tipprelvastust muidugi tarvis – Venemaa relvastus on Lääne omaga ligilähedalt samal tasemel ja Ka Hiina oma ei jää sellest palju alla. Nii annab Venemaa kuulutamine Euroopale ja Ameerikale kõige tõsisemaks ohuks Läänele hää põhjenduse alustada uut relvastumise vooru, vahetada vana

tehnika uue vastu, panna sõjatööstus ja kõik sellega seotud tööstus- ja teadusharud täie hooga tööle ja niimoodi saada üle kriisist, majanduse stagneerumisest.

Kui see on tõesti nii, võib loota, et sõjaks valmistumine, vaenlase kuju loomine ja intensiivne propagandasõda ei vii päris sõjani, vaid hiljemalt kümne-mõneteistkümne aasta pärast saabub taas rahulikum aeg, kus tippkohtumised ja konverentsid viivad pingelõdvendusele, détente'ile ning tõsistele globaalsetele ühis-initsiatiividele planeedi kaitsmiseks ja päästmiseks, milleks vajalikud ressursid majanduse militariseerimine suuresti ära võtab.

Revolutsioonid ja reformid

Jälle palju juttu riigireformist. On juba permanentne haridusreform, haldusreform, riigikaitsereform, muudki reformid. Reformid on meie aja mood. Nagu omal ajal olid revolutsioonid. Püüan lugeda midagi selget tollest riigireformist, aga ei leia. Ons see tõesti midagi, üks kõlav sõna, millele alles otsitakse sisu? Nagu sageli. Enne sõna, siis tähendus. Pahupidine maailm...

Tuleb meelde kiri, mille mulle kirjutas kuulus loogik ja matemaatik Hao Wang. Tema oli meie ühisele sõbrale Georg Henrik von Wrightile kurtnud, et ei tunne end läänemaailmas enam hästi, saab ikka rohkem aru, et on hiinlane. Kirjutasin talle, küsisin, mida see hiinlaseks olemine talle konkreetsemalt tähendab. Ta vastas. Kiri on kaduma läinud. Üks mõte oli aga see, et hiina kultuuris ei kiputa aina vahetama paradigmasid, süsteeme, nagu Läänes, vaid püütakse ära kasutada olemasoleva süsteemi võimalused. Hiina luules ja maalikunstis on tõesti olnud nii: kõik on muutunud, kuid umbes nii, nagu noor oks kasvab vanast, ilma vana kaotamata-hävitamata. Meie postkristlik-postkommunistlik maailm tahab aina vana kaotada, asendada, välja juurida ja asemele panna midagi päris uut. Nii ei saa vana võimalustest hääd selgustki, rääkimata tema võimaluste täielikumast ärakasutamisest.

See mood ei meeldi mulle. Temas on midagi irratsionaalset, on poisikeselikku tormamist. Märk sellest, et läänemaailm on muutumas lapsikumaks, kärsitumaks ja tõmbab sellesse kärsitusse sekeldamisse, uuendamisse, reformimisse teisigi kaasa. Lääne poliitikudki räägivad muudest maadest reformi-ideoloogia võtmes: Ukrainas, Süürias, Venemaal, Euroliidus on hädasti vaja reforme. Reform on edu võti, kui reforme ei tehta, ootab seisak, krahh. Kas ikka on nii? Omal ajal ju peeti revolutsioone samamoodi hädavajalikuks. Kuni istuti lõhkise küna ees. Vahest võiks reformiretoorika natukeseks kõrvale panna ja lihtsalt vaadata riigiasjad ja muud asjad rahulikult-põhjalikult üle ja otsustada, mida vaja parandada, muuta ja kui palju. Rahulikult, kiirustamata. Retoorikata, loosungiteta, lärmita.