Можно ли человѣка принудить быть свободнымъ? Тутъ противорѣчіе: принудительная свобода почти то же самое что несвободная свобода. А въ той цивилизаціи, которая нами ныне повелеваетъ, свобода какъ разъ и является принудительной. Особенно свобода выбора. Выбора между десятками, сотнями брэндовъ, моделей... Навѣрно мы неспособны не выбирать, если есть возможность выбора. Было бы цѣлесообразней взять, купить что-то изъ предложеннаго просто такъ, наугадъ, бросая монету. Но обычно мы такъ не дѣлаемъ, мы какъ будто вѣримъ, что между брэндами есть нѣкое важное различіе. И сравнивая ихъ, думая, ломая голову, мы въ самомъ дѣлѣ теряемъ драгоцѣнное время, тратимъ безсмысленно наши умственные ресурсы.
Иногда мнѣ кажется, что т.н. свободный міръ въ самомъ дѣлѣ менѣе свободенъ чемъ былъ напримѣръ СССР въ шестидесятыхъ годахъ. Тамъ отсутствіе свободы было очевиднымъ. А ныне несвобода искусно маскирована, поддѣлана подъ свободу. Насъ не заставляютъ действовать, работать, покупать, идти на выборы принужденіемъ, угрозами, а приманками. Современная капиталистическая цивилизация является своего года наркотиком, превращающимъ насъ в колесики гигантской машины потребительскаго общества, системы, которая уже не управляется, а управляетъ нами. Эта машина, эта система намного болѣе совершенна чемъ неуклюжая громоздкая совѣтская система. Но въ той громоздкой системѣ после сталинской эры было множество лазеекъ, пробѣловъ, мѣстъ, гдѣ человѣкъ могъ чувствовать себя свободнымъ, могъ бездѣльничать, проводить дни просто такъ в размышленіи, общаясь съ друзьями. Было много свободнаго времени, а это безцѣнная вѣщь для мыслящего человѣка. Въ нынешнемъ дивномъ новомъ мірѣ такихъ лазеекъ осталось очень мало, какъ и свободнаго времени. А свободное, действительно свободное время, что мы не объязаны, не воспитаны тратить на развлеченіе, на потребленіе продукціи развлекательнаго бизнеса, въ самомъ дѣлѣ и есть свобода, есть неотдѣлимая часть того, что мы называемъ свободой.
jeudi 30 octobre 2014
mercredi 22 octobre 2014
Riik ja Maa
Loen Sirbist Filimonovi lugu "Pidu sinus eneses..."
ja saan aru, et mõtlen peaaegu täpselt sedasama, aga pole mõist seda nii selgelt kirja panna. Pole ehk tihanud ka, sest ikkagi kahtlane inimene, pole päris eestlane või kuidas. Aga jah, päris eestlasel kipuvad maa ja riik ühte langema, kuigi on väga eri asjad. Maa, see ilus armas ja parasjagu laastatud ja saastatud maa. Ja riik, kes ajab oma asja, oma piire, oma suveräänsust, oma poliitikat, oma vahekordi teistega, liitusid, ohtusid... Aga mis riigile oluline, ei pea alati maale ja maa asukatele olema. Riik pole püha, maa võib olla, vahest ongi. Rahvas pole püha, aga on oma. Või peaaegu oma. Kui nii väga ei taha keegi, miski teine olla. Õigem, euroopalikum, saksem.
Jah, Stalini kõige suuremaid kuritegusid polnud mitte see, et ta mõne riigi annekteeris, vaid see, et ta inimesi tappa ja piinata lasi. Olgu siin maal või mõnel teisel maal.
Riik ei peaks nii palju meile ette kirjutama. Riik ei peaks korraldama meie keelt, otsustama, kas naine tohib raha eest seksida, kas lapsele tohib laksu anda, kas küla puutöökojas peab olema duŠŠ, kas külamees tohib ise oma siga tappa ja oma surnud vasika aia taha matta, kas vene koolides peab matemaatikat ja keemiat eesti keeles õpetama. Ei peaks linnasaksaks kippuva matsi ülipüüdlikkusega täitma lolle euronorme ja ise uusi sama lolle välja mõtlema.
Aga Filimonovil on õigus: ega paremat riiki pole ka kuskilt võtta, tuleb see oma võõras riik välja kannatada. Kuni ta olemas on. Aga olla valmis ka selleks, et tuleb mingi teine. Vahest praegusest parem, vahest halvem. Lõpuks pole see ka nii oluline. Riiki on vähem vaja kaitsta kui maad ja inimesi. Inimesi ei tohi käskida või keelitada riigi eest surema ja tapma. Maa eest ehk küll. Ja rahva eest, inimeste, omade eest. Aga riik pole maa. Riik pole rahvas, pole inimesed. Maa kestab kauem kui riik, loodetavasti kauem kui kõik riigid. Kui inimene. Kui rahvas, rahvad.
Rahva, inimeste kõige õigem enesekaitse on olla valmis edasi elama ka ilma riigita või mõnes teises riigis. Hoida vanu talupojaoskusi, osata niita, künda, külvata, lehma lüpsta, saagi teritada, kirvele korralikku vart vesta. Nii on siin maal elatud üle riigid, nende tulekud ja minekud. Elatakse ehk veel. Hää osa maast jääb alles ka siis, kui maailmameri tõuseb. Kuigi Pärnu linna saja aasta pärast oletatavasti sellisena enam ei ole.
ja saan aru, et mõtlen peaaegu täpselt sedasama, aga pole mõist seda nii selgelt kirja panna. Pole ehk tihanud ka, sest ikkagi kahtlane inimene, pole päris eestlane või kuidas. Aga jah, päris eestlasel kipuvad maa ja riik ühte langema, kuigi on väga eri asjad. Maa, see ilus armas ja parasjagu laastatud ja saastatud maa. Ja riik, kes ajab oma asja, oma piire, oma suveräänsust, oma poliitikat, oma vahekordi teistega, liitusid, ohtusid... Aga mis riigile oluline, ei pea alati maale ja maa asukatele olema. Riik pole püha, maa võib olla, vahest ongi. Rahvas pole püha, aga on oma. Või peaaegu oma. Kui nii väga ei taha keegi, miski teine olla. Õigem, euroopalikum, saksem.
Jah, Stalini kõige suuremaid kuritegusid polnud mitte see, et ta mõne riigi annekteeris, vaid see, et ta inimesi tappa ja piinata lasi. Olgu siin maal või mõnel teisel maal.
Riik ei peaks nii palju meile ette kirjutama. Riik ei peaks korraldama meie keelt, otsustama, kas naine tohib raha eest seksida, kas lapsele tohib laksu anda, kas küla puutöökojas peab olema duŠŠ, kas külamees tohib ise oma siga tappa ja oma surnud vasika aia taha matta, kas vene koolides peab matemaatikat ja keemiat eesti keeles õpetama. Ei peaks linnasaksaks kippuva matsi ülipüüdlikkusega täitma lolle euronorme ja ise uusi sama lolle välja mõtlema.
Aga Filimonovil on õigus: ega paremat riiki pole ka kuskilt võtta, tuleb see oma võõras riik välja kannatada. Kuni ta olemas on. Aga olla valmis ka selleks, et tuleb mingi teine. Vahest praegusest parem, vahest halvem. Lõpuks pole see ka nii oluline. Riiki on vähem vaja kaitsta kui maad ja inimesi. Inimesi ei tohi käskida või keelitada riigi eest surema ja tapma. Maa eest ehk küll. Ja rahva eest, inimeste, omade eest. Aga riik pole maa. Riik pole rahvas, pole inimesed. Maa kestab kauem kui riik, loodetavasti kauem kui kõik riigid. Kui inimene. Kui rahvas, rahvad.
Rahva, inimeste kõige õigem enesekaitse on olla valmis edasi elama ka ilma riigita või mõnes teises riigis. Hoida vanu talupojaoskusi, osata niita, künda, külvata, lehma lüpsta, saagi teritada, kirvele korralikku vart vesta. Nii on siin maal elatud üle riigid, nende tulekud ja minekud. Elatakse ehk veel. Hää osa maast jääb alles ka siis, kui maailmameri tõuseb. Kuigi Pärnu linna saja aasta pärast oletatavasti sellisena enam ei ole.
Inscription à :
Articles (Atom)
