Geopoliitilised mängud

Et Ukrainas ei olevat kodusõda, vaid võitlus Vene agentidest terroristide vastu. Eks ka Eestis polnud metsavendi, vaid Ameerika imperialistide poolt toetatud ja ässitatud bandiidid...

USA analüütik George Friedman kirjutab:
The single greatest American fear should not be China or al Qaeda. It is the amalgamation of the European Peninsula's technology with Russia's natural resources. That would create a power that could challenge American primacy. That was what the 20th century was all about. Friedman seletab, kuidas hirm alternatiivse võimu tekkimise ees Euraasias viis USA sekkuma kahte maailmasõtta, sõtta Koreas ja Vietnamis. Ning oli aluseks president Wilsoni poliitikale, mis viis impeeriumide lammutamisele, rahvusriikide tekkimisele Euroopas. Parv varblasi ei saa kunagi nii tugevaks kui üks kotkas...

Nii püüab USA praegu takistada suurvõimu, riigi või riikide bloki tekkimist Euraasias. Selle tekkimist, mida tema entusiastid nimetavad Eurussiaks. Ameeriklased eelistavad sõdida võõraste kätega ja kui võimalik, kasutada relvade asemel sanktsioone, sabotaaži, propagandat ja muidugi raha. Eurussiale vastutöötamiseks on oluline tekitada lõhe eurooplaste vahel, nende vahel, kellele meeldiks mingi integratsioon Lääne ja Ida vahel, meeldiks liit Venemaaga ja nende vahel, kes Venemaad kardavad. Meie, Ida-Euroopa oleme kiil, mille USA osavalt lööb Venemaa ja "vana Euroopa" vahele. Esialgu on ameeriklastele edu. 

Eesti riik loobus oma iseseisvusest, kui 6. veebruaril Eesti koos teiste Ida-Euroopa riikidega kirjutas alla USA Iraagi-interventsiooni toetavale kirjale. Tagantjärele on asjaosalised ise meenutanud, et allkirja andmata jätmine oleks nad jätnud USA suure malaka alla... Siis veel kõheldi, nüüd ilmselt enam mitte. Ometi peaks veidigi arutama, mida USA retooriline ja sümboolne toetus Venemaa ääreriikidele tähendab. Lubatakse meid kaitsta. Ilus. Kuid tegelikult pole asi kaitses. Tegelikult tahetakse Balti riike, Poolat ja teisi kasutada Venemaa ohjeldamiseks, Saksamaa-Venemaa võimaliku liidu torpedeerimiseks. Friedman, nagu mitmed teised analüütikud (endine USA Moskva-saadik Jack Matlock näiteks) osutavad sellele, et USA poliitika eesmärk on ikka olnud Venemaa isoleerimine, Vene mõjusfääri ahendamine, Venemaa liitlaste äraostmine ja äratõmbamine näiteks "värviliste revolutsioonide" abil. 

"Aga mis sest!" võidakse öelda. "Oluline on, et USA toetab meie iseseisvust, ükskõik mis motiividel." See ei ole siiski päris nii. Kuna USA nüüd aktiviseerib oma Venemaa vastast tegevust, tähendab see, mis retoorikas on meie kaitsmine, tegelikult meie lükkamist ohu ette. Ning kuigi otsene sõjaline kokkupõrge Venemaa ja NATO, st. USA vahel siin pole kuigi tõenäoline, oleks sellel siin Eestile katastroofilised tagajärjed.

Mis mind kõhedaks teeb, on paljude idaeurooplaste entusiasm, millega USA strateegilises projektis kaasa lüüakse. Sven Mikser, kes särasilmi astub NATO sõjalevale ja surub Ameerika kindrali kätt. Kas tõesti rõõmuga tõttame eesliinile? Mõtlemata, et eesliinil on ohtlik ja veel üks suurem kaotus võib tähendada seda, et Eesti riiki tulevikus enam olla ei saa -- rahvast jääb liiga väheks.

Ma tunnen sõjandust halvasti. Kuid on üsna ilmne, et võimaliku sõjalise kokkupõrke korral ei suuda ja ei kavatse NATO Balti riike iga hinna eest kaitsta, vaid siin peetaks taandumislahinguid, takistataks Vene vägede edasitungi, et koguda-koondada jõudusid lääne pool ja siis edaspidi edu korral Baltikum Vene käest tagasi võtta. Mida see meie rahvale tähendaks, pole vaja seletada. Minu esimeste lapsepõlve mälestuste hulgas domineerivad sõjapao-pildid...

Kas oleks võimalik sellist eesliinile, esimese löögi alla sattumist vältida? Kardan, et see on raske, kui mitte võimatu. Oleme juba saanud USA klientriigiks, kuulume ka NATOsse, USA mõjusfääri. Sellest välja astuda ei saa. Kuid muuta saaks siiski suhtumisi, saaksime asju avameelselt arutada. Ja kui meenutada populaarseid Valdur Mikita mõtteid -- saame hoida metsa poole, minna metsa. Eemale suurriikide geopoliitilistest mängudest, vähemalt oma südames. Jätta sportlik kaasaelamine Ukraina praegustele liidritele, kelle tegelikku tausta ja taotlusi me ju ei tea. Kui parajasti ei saa olla iseseisev välispoliitikas, saab seda olla vaimus ja sobival hetkel, sobiva võimaluse tekkides ka saada iseseisvamaks poliitiliselt, liikuda tõeliselt vaba Eesti poole, eemale USA klientriigi staatusest.

Kord Siberis küsiti minult "Ты за кого болеешь?" Ma ei saanud aru, siis ütles mees, et tema "болеет за Киевское Динамо". Mina Kiievi Dünamo fänn ei ole...

P. S. Loen ajalehest artiklit sellest, kuidas Venemaalt kihutati minema tšerkessid. Genotsiid. Tükk ajalugu, ent ka tükk Vene-vastast propagandat. Sellest, mida tegid jänkid indiaanlastega või inglise kolonistid austraalia pärismaalastega, me lehest ei loe. Ikkagi on propaganda teadlik või alateadlik eesmärk näidata, kui halvad ja hirmsad olid Vene valitsejad läbi ajaloo. Sellist propagandat oleks küll targem tegemata jätta.