Ta oleks saanud täna 85. Mul on temast hulga mälestusi, häid ja mitte kõige paremaid. Aga huvitavaid ikka. Üks tema hinnang oma rollile: Et ta on elus operette küll vaadanud, aga igat vaid üks kord. Aga kui teataks, kui palju hõbenaelu on tal tulnud lipuvarrastesse lüüa...
Kui toonane Poola president Lech Walesa Tallinnas oli ja mina Riigikogus, sattusin minema Toomkiriku vastas mööda kõnniteed, kui äkki kuulsin valjut vilet: see oli Lennart, kes teiselt poolt tänavat mulle vilistas. Karjapoisi kombel, kaks sõrme suus. Tahtis midagi öelda.
Maarjamaa rist rikkus meie suhted, aga respekt jäi. Ja mõneski asjas olime ühte meelt. Ta lootis tõsiselt, et ameeriklased ei lähe Iraaki. Ja ideed millestki Euraasia liidu taolisest ühendusest teda huvitasid, võibolla isegi talle meeldisid. Ning ta pidas lugu Poola sõjaväelise riigipöörde juhist kindral Jaruzelskist.
Inscription à :
Publier les commentaires (Atom)
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire