Mis on Tartun hirmus

Kevväi om käen ja lumi Tarto liinast lännü. Ja nigu Joel Sanga luuletusen, sulas lume alt vällä pallo aska ja muud. Tarto liin on varra keväjelt peris hirmus. Ja toda hirmsust tege viil suurembas seo, et liinan ole-i õigit parke. Tuust asast ole pallo kirotanu ja ei taha pikembält inäp kirotada. Parkest ja "hallasallust" roogitas vällä puhma ja tulemus om "rohilane kõrb", kon saisva samba ja kõk paistus läbi. Inemise silmi kotsil ole-i midägi rohilast, ole-i ello. Lätsi üle Ülikooli käen oleva suure nurme Ravila uulitsa veeren, koh saisva tehnoluugiainstituut ja kiimiamaja. Innemalt olli tolle nurme pääl inemiisil aiakeisi ja kasvi puhmit ja puid. Olli midägi varolist. Nüit sis om kõk tuu varoline är häütet, paar salgakest kõive inne om jäetü, näide ümbert om aga pajovitsakese ja kõk madalamp är ragotu. Kai toda ja vihasti. Mõtli, et kas om jälki parke ja hallasallu asjamehis võetu politseiniku, kinkä mure om tuu, et es olessi puhmit, sis ei ole pättel ja asotsiaalel kohegi hinnäst käkki. Nii vai tõisilde, tuu politselik pargiarhitektuur om Tarton iks võimul ja nii või üteldä, et Tarto om politseiliin. Kas sis Eesti om ka politseiriik? Jummal sa tiiät. Tahtmine Tarton ellä kaos kül är.