Väikokodanlus malaka iist

Jälki kirotedas väikokodanlikkusest. Seo kõrd saa mööda kaala Jaan Tätte, inäp viil timä austaja. Väikokodanlikkuse vasta lastas kultuurifilosuufia raskesuurtükke tsitaatega, abis omma Lotman, Barthes... Mulle tule miilde üts lugu. Vilniusen om Eesti saatkund, kinkäle ehitedi vahtsene maja. Maja om väega imelik, saadiku pere magamistaren om lõunapuult sain uma neli miitrit korge, sainakappe ole-i oleman. Saalin, kon om koonolekide ja konverentse kotus, ei paistu aknast muud katuse pääl oleva ventilatsiuunivärgi vai muu sääne kraam. Hoovi pääl om maa-alone garaaž, kohe päses mulgust. Mulgu ümbre es ole määnestki aida vai tõket, nii istutiva saatkunna inemise taha puhma, et latse es sattassi alla. Arhitekt olli käünü umma tüüd kaeman ja ütelnü puhmidest, et neo ollev väikokodanligu...

Psühholuug Steven Pinker om kirotanu säändsist asjust peris targaste. Timä näütäs, et modernismin om ettekujotus, et inemise esteetilise väärtusegi omma puhta kasvatuse vili. Et se, mis om illos vai ei, om kotun vai koolin opit. Niimuudu sis tahtva modernisti inemist ümbre kasvatada, opata tõistmuudu ilo kritiiriumme, pästä inemise är väikokodanluse diskriitsest võlust. Kui muu avita-i, piät šokiirmä, inemiisi raputama, tsuskima, ärritämä... Piät nüütämä, kui hirmus om tegelikult seo väikokodanlik hääolemine, kui hirmus om ilo, kui hirmsa omma inemise. Kui rummal om traditsiooniline kunst, arhitektuur... Kui inemise lahti saava raputedus ummist väikokodanlikest nägemisist, saa maailm parembas. Kunstniku, arhitekti ja kultuuriteoreetiku tahtva maailma pästä Umwertung aller Werte läbi. Üts asi om subjektiivne, tuu, et mulle om väikokodanlikkusel uma võlu ja taha-i ma tuust valla saia. Tõne asi om tuu, et suure osa kunsti- ja kultuurieliidi tiidmise inemisest ja timä psühholuugiast omma häbemädä sandi, et näide ilmanägemine om peri koskilt XX sajandi edimätsist aastist, timän om viil naiiv-futurismi jälekeisi nigu usk, et kõkke esi kujonenut saa ümbre tetä, parembas tetä ja nii piätki tegemä. Revolutsiuun om pagenu uulitsilt, barrikaadelt kunstivällänäütusile ja kuntiteoreetikide tekste sisse. A timä ideoluugia om jäänü samas. Iks piät vana är lahkma, vanale vasta hakkama, sis tule uus ja parep.

Traditsiuuniline maastikumaal ei lövvä moderniste ja avangardiste silmin küll määnestki tunnustust, seo om puru-väikokodanlik... A tegelikult näütäs seo maastikumaal, olko Lääne vai Hiina oma ütte ja tõist inemiisin geneetiliselt olevist miildimuisist. Inemine, kiä om kujonenu Aafrika savannen, peläten lõvve ja leoparde, taht olla ümbrusen, koh selä takan om puhm vai sain, mis and kindluse tunde, et kiäki takast kallale ei karga, iihn aga piät olema lake väli vai viikogo. Säänest pilti kaien om inemisel parep tunne ku kaien pilti, koh nii ole-i. Ja inemisel, nigu om ruumipsühholuugia näüdänü, om ka parep olla pargin vai muial, kon pengi takan om puhm ja iinpuul om lagedat. Ku sis tahami inemist ümbre kasvatadaja panemi timä ümbruste, mis ei vast timä vajaduisile, om tulemus inne tuu, et inemisel om ebämukav ja timä püüd muiale minnä. Kui seo ümbrus om pilt vai installatsiuun vai performance vai mis neo kõk omma, timä lihtsalt ignoriir säänest kunsti vaid mis seo kõk om ja kunstnikel ja kunstiteoreetikidel jää-i muud ku kiruda, et inemise omma väikokodanliku ja pruumi viil kangembit šokiteraapia võttid. Tulemus: inemise hoitva avangardist viil kavvembahe. Asi om sandim, ku inemiisile tetäs peris ümbrus, kon timä piät elämä ja tüüd tegemä. Ja õnnetuses om osa arhitekte ka säänest inemiisi ümbrekasvatamise usku vai lihtsalt tahtva uma tsunfti sisen luurberit lõiku. Ja teevä sis maiju ja muud liinaümbrust, kon väikokodanlik inemine hinnäst sitaste tund, mis ei vasta inemise sisse programmiirit vajaduisile. Mul om küll tunne (ja või üteldä, et ka lootus), et säändside pretensiuunega kunst (incl. arhitektuur) kooles vällä ja inemise loomust nakatas tõtitselt arvestama ja seo perrä timä jaos kunsti ja eluümbrust tegemä. Inemine om üts väega vana elläi ja kand hindä sisen miljonide aastide aolukku. Toda ei saa väega kavva ignoriiri.