samedi 24 novembre 2018

Steriilsus

Üks vana artikkel, mis ehk tasub uuesti lugejate ette tuua.

KAASÜÜRILISED

Meie kodu pole ainult meie kodu, meie keha pole mitte ainult meie keha: siin elab muidki olevusi. Alates vaaraosipelgadest, ämblikest ja soomuklastest toas-vannitoas ja lõpetades pääsukeste, varblaste ja toonekurega aias maja juures. Osa neist on inimesega koos elanud väga kaua, isegi sadu tuhandeid aastaid. Meie kõige põlisemad kaaslased on tihedasti seotud inimese kehaga. Nagu täi, kellest tsiviliseeritud rahvad on esialgu lahti saanud ja kelle nimetus on üks kõige vanemaid sõnu kõigis keeltes. Nagu mitmesugused bakterid, kes elavad meie nahal ja kellest viimastel aegadel on samuti tahetud lahti saada. Nagu lubavad bakteritsiidsete seepide reklaamid. Mis õnneks luiskavad, sest bakterite hävitamine nahalt pole sel kombel võimalik. Kuid selle bakterikoosluse nõrgestamine võib inimesele kalliks maksma minna. Ülemäära puhastatud nahale asuvad vahel elama tõeliselt ohtlikud pisikud, põhjustades lausa ravimatuid haigusi. Nii tuleb meil leppida oma kehal paikneva mikro-ökosüsteemiga. Kuni see on enamvähem normaalses seisus, on meie nahk enamvähem terve. Aegamööda jõuab meieni arusaam, et me pole kohastunud eluks steriilses keskkonnas. Mingi hulk "mustust" on meie normaalseks eluks vajalik. Kui liialdame puhtuse ja hügieeniga, jääb tõenäolikult välja kujunemata meie immuunsüsteem ja tagajärjeks võivad olla viimastel aegadel ülitavaliseks muutunud allergiad. Nagu on olemas mustade käte haigused, on paraku olemas ka liiga puhaste käte haigused.

Mis kehtib mikro-ökosüsteemi kohta meie nahal, kehtib ka mini-ökosüsteemi kohta meie sisikonnas. Ka siin on ilmselt puhtuse-steriilsusega liiale mindud. Poepiim ei lähe enam õieti hapuks: selles pole piimhappebaktereid nagu vanas hääs maapiimas. Mida minu põlvkonna lapsed veel otse lehma ihust tulnult lüpsisoojalt jõid. Muidugi võis maapiima jooja saada sellest mõne vahel lausa ohtliku pisiku, mida lehma ihust otse torudesse ja torudest taarasse voolavas piimas pole. Kuid pole võimalik väga kaua ignoreerida lihtsat tõde: igas võit sisaldab ka kaotust. Ning see, kui välistame oma elust riskivõimalused, võib kaasa tuua uusi ja hullemaid riske.

On väga tõenäoline, et säilitusained, mida leiame enamuses poetoitudes, nõrgestavad-vaesustavad meie sooltefloorat, meie sisikonnas elavat ökosüsteemi. Ning tulemusena võib võõramaine toit või joogivesi meie seedimise kergemini rikkuda. On eriti kurb, et säilitusaineid ei lisata kaljale, juustule või leivale mitte hügieeni huvides, vaid tootja ja müüja huvides. Nii on toitu hõlpsam säilitada ja transportida. Siin, nagu mitmel pool mujal, allume suure süsteemi diktaadile. Sellele vastu hakata pole lihtne, kuigi turg on olemas ja säält võime leida värsket toitu. Ent suurel osal meist pole aega turul käia. Oleme oma aja vahetanud rahaks. Kuid nagu öelnud üks indiaanipäälik: raha ei kõlba süüa.

Sõna "steriilsus" kummitab mind ka siis, kui vaatan uuemat arhitektuuri, ka sisekujundust. Siin ei ole määravaks ülepingutatud arusaam hügieenist, vaid ühelt poolt arhitektide suur kihk näidata, et ka siin Eestis osatakse projekteerida midagi ülimoodsat ja teiselt poolt ehitajate ning tellijate soov ehitada võimalikult hõlpsalt ja odavalt. Tulemuseks on klaasmajad ja plekkbarakid — viimaseid võime imetleda Tartu poolt Tallinnale lähenedes maantee ääres. Küsisin kord tuttavalt Jaapani disainerilt, miks küll tänapäeval ehitistes kasutatakse nii palju klaasi. Ta vastas, et see on lihtsalt odav ja mugav materjal. Usun, et tal oli õigus. Mul on sügavad kahtlused, kas selline klaasi, plekki ja betooni eelistav arhitektuur on meile kõige sobivam elukeskkond. Millegipärast tahavad rikkad inimesed Euroopas ja Ameerikas elada majades ja linnades, kus seesugust moodsat arhitektuuri pole, näiteks Itaalia vanades linnades, sageli ka ilma kõigi mugavusteta. Siin näib olevat mingi vastuolu.

Ent lapsepõlvest pääle olen ma jälginud linde, elanud maal koos nendega, vaadanud, kuidas pesakastis kasvab suureks kuldnokapere ja kuidas siis pesakasti hõivavad piirpääsukesed, uue nimega piiritajad. Olen jälginud tänaval keksivaid varblasi ja tähtsalt pääd noogutades tatsavaid tuvisid. Minu jaoks algab Tartu suvi siis, kui taevasse linna kohal ilmuvad needsamad piiritajad, kelle lennukaari võin kaua jälgida ning imetleda. Nii vaatan linna, maju, arhitektuuri tahtmatult ka linnupilguga. Ning see vaade ahistab mind. Klaasist-plekist-betoonist linnas pole lindudel enam kohta. Pole neil kohta ka parkides. Kust politsei soovitusel kõrvaldatakse põõsad, nii et pargi asemele jäävad järele rohelised kõrbed, murutraktorite harjutusväljakud, millel seisavad tumedad sambad — kõrgete puude tüved. Viimati Tallinna südalinnas jalutades jahmatas mind see, et ma ei näinud ega kuulnud ühtki lindu. Mõtlesin siis vanale Firenzele, mis kihab elust, kus taevas on täis pääsukesi ja piirpääsukesi, kelle õhtul vahetavad välja nahkhiired. Firenze vanade majade katusealustes ja igasugu orbades on neil piisavalt peidu- ja pesitsuspaiku. Moodsates majades aga pole. Linnupilguga uusehitusi vaadates hakkab mul kõhe. Tahaksin ehitajatele veel kord meelde tuletada, et ka lindudel peaks linnas olema koht. Mida hää tahtmise juures on võimalik luua. Seintesse on võimalik paigutada plokke, milles on pesaõõned piiritajatele ja varblastele. Rõdudele on võimalik paigutada pesakaste, nagu olen ise teinud. Ning klaasiga on võimalik olla tagasihoidlikum. Sest pahatihti lendavad linnud end vastu suuri aknaid ja klaasseinu surnuks, taipamata, et nende ees pole taevas, vaid taeva peegeldus. Ma usun, et lindude ja inimeste kooselu on midagi meile olulist. Egas ilmaaegu inimesed ei kujutanud oma ideaalolendeid — ingleid tiivulistena. Ma ei taha elada majas, kus lindudel pole kohta pesitseda. Ma ei taha elada linnas, mille kohal ei lenda piirpääsukesed.



lundi 19 novembre 2018

Winners and Losers

Who were the winners in the First World War? Not the British, not the French, not the Germans... None of the nations participating in the butchery, fighting for what they believed were their national interests. The winners were forces waiting on the sidelines -- the Bolsheviks and, somewhat later -- the Nazis. And on of my biggest fears is that this situation will repeat itself mutatis mutandis after the looming Third World War, be it cold or hot. I am afraid of the powers now waiting on the sidelines -- the Islamic extremists. Whom the stupid Americans are wooing and bolstering. The situation is dangerous partly because in this way the smaller uncivilized states acquire too much power, are free to advance their own interests or what their princes and imams consider to be their interests. As the Saudis propagating their fanatical obscurantist version of Islam. The savage killing of Mr Khashoggi is perhaps a timely warning: now the world leaders can understand better what the Saudi regime really is. And perhaps some of them understand that it would be better to move toward of the reconciliation with Russia and China, toward unity of the civilized North menaced by some dark forces of the South. I borrow this idea from Anatol Lieven for whom I have great respect.

vendredi 9 novembre 2018

Some pessimistic thoughts


The biggest danger to the world, to us all, is the degradation of Nature, of our planet. This process is, unfortunately, enhanced by two factors – the stupidity of American politics and, partly assisted by it, Islamic extremism. Both of them, sometimes even coordinating their efforts, are fighting against their imaginary enemies, be it Iran, Russia, China in the name of true religion, democracy, freedom, etc. Resources that could help us to combat climate change, pollution, deforestation, desertification, extermination of wildlife, are spent on arms race. Instead of explaining to people the importance of change of lifestyle in the face of imminent danger, they are inundated with propagandistic, often mythologizing small talk with its stereotypes of the battle between the forces of Good and Evil, the latter often represented by Putin. What we would need is something that did Churchill in June 1941, after Hitler invaded the USSR, declaring his full support to Stalin. America, the West should forget about the differences between itself, Russia and China, and join its forces against the real evil – the looming environmental crisis. Unfortunately, America, exporting its ideology, its life style, its religion, is doing much to deepen it. It's hard, nearly impossible to see here any chance of a radical positive change that could save our planet and ourselves. In theory, the right way of action would be do declare a state of ecological emergency in all countries and to mobilize all resources to combat pollution, over-consumption, demographic explosion, climate change, etc. It would also mean some changes to our understanding of international law, human rights, need of economic growth, national sovereignty and some other of our cherished ideas. Such a development seems at present absolutely utopian  

mardi 6 novembre 2018

Öko-sovetiseerumine kui võimalik pääsetee

Et päästa Maa loodusest, mis päästa annab ja nii ka inimeste võimalus siin planeedil omadega toime tulla, peaksime elatustasemelt --- sovetiseeruma. Elama umbes nii, nagu elasime enne kapitalismi võitu siin. Nõukogude Liit suunas lõviosa ressursse (10 – 20%) sõjavarustusse, inimestele tarbimiseks jäi napilt. Ent ka looduselt võeti vähe, sõjavägi metsa ja rohumaid eriti ei vajanud. Reostus oli kohalik, looduse ekspluateerimine palju väiksem kui praegu. Metsikut, hooldamata loodust oli ka Eestis palju rohkem, näiteks piiritsoonides.

Nüüd kulutame militaarsetel eesmärkidel paar protsenti oma eelarvest. Tarbimine ja looduse ekspluateerimine on kiiresti kasvanud. Mida rahaks annab teha, rahaks ka tehakse.

Aina selgemaks saab, et kui me oma planeedil elu ümber ei korralda, ressursside kulutamist majanduskasvuks, tootmise-tarbimise kasvuks radikaalselt ei piira, ootab meid ökokatastroof, kliimamuutus, uputused, orkaanid, veepinna tõus ja palju muud, millest on kirjutanud IPCC ja näiteks Rooma klubi. Pääs olekski tagasiminek Nõukogude elu juurde. Selle olulise vahega, et sõjakulutuste asemel suunaksime samaväärse osa oma ressurssidest, pingutustest looduskaitsesse. Seeasemel, et valmistuda võitluseks teiste riikide vastu, alustaksime võitlust planeeti ohustava elu, ideoloogia, poliitika, majanduse vastu. Elama peaksime palju kasinamalt kui praegu, umbes nii, nagu elasime N ajal. Sõitma rohkem bussidega, vähem reisima, elama väiksemates korterites, kasvatama ise omale aedvilja, pidama loomi, parandama vanu asju seeasemel, et neid ära visata. Jne. Jne. Poliitika ja ettevõtlus peaksid otsima viise, kuidas kasinamates oludes inimestel oleks võimalik hästi, väärikalt elada. Mis on täiesti võimalik.


Sõjaline konflikt „Ida” (Venemaa, Hiina, Iraan...) ja Lääne (USA, Euroliit...) vahel oleks sama jabur ja hukatuslik kui oli Esimene Maailmasõda, kus omavahel sõdisid samasse tsivilisatsiooniringi kuuluvad riigid, meeleheitlikult-propagandistlikult üles puhudes oma erinevusi. Nagu tihtipääle tehakse nüüd nii Idas kui Läänes. 

samedi 20 octobre 2018

Антиимпериалисты или империалисты


Иногда думаю, что США уже больше столѣтія занимались ломкой, разчлененіемъ имперій, начиная съ Испанской въ 1898 году. Потомъ пришелъ президентъ Вильсонъ съ своей идеей о самоопредѣленіи народовъ, которая была одной изъ главныхъ причинъ гибели Австро-Венгрии и потери Германіей своихъ колоній. После Второй мировой войны Америка активно помогла расчленить Британскую имперію, оказывала помощь и силамъ, боровшимся противъ французовъ въ Алжеріи. Америка достигла успеха и въ противостояніи съ СССР, отъ которой осталась Россія и свора маленькихъ странъ – сателлитовъ США. Можно упомянуть и то, что после войны на Тихомъ Океанѣ и Японія потеряла принадлежащія ей заморскія территоріи. Свои колоніи потеряла и Италія. Логическій выводъ: цель американской политики – устранить всѣ конкуренты, всѣ великія державы, чтобы остаться единственной таковой. Вмѣсто орловъ ныне въ мірѣ стая воробьев, которые ссорятся между собой и не представляютъ никакой угрозы США. Остались лишь Китай и Россія, которыхъ американцам еще не удалось разчленить и нейтрализовать. Но этимъ они серьезно занимаются. 

mercredi 17 octobre 2018

Kõik võim USA-le

Prantsuse ajaloolane Philippe Fabry kirjutab ajalehes Atlantico pikemalt sellest, kuidas maailm ei ole muutumas multipolaarsemaks. Tema prantsuskeelne blogi on: http://www.historionomie.com/. Prantsuse keele oskajatele huvitav lugemine. Üks oluline tsitaat siin:

Permettez-moi de finir sur une analyse plus fondamentale, que j’ai déjà évoquée dans vos colonnes : depuis 1945, les Etats-Unis bâtissent un Etat mondial dont ils sont le suzerain qui devient progressivement le souverain, sur le même mode que les rois d’Europe ont bâti les Etats modernes européens. La différence est qu’à la place d’un prince il y a une nation-prince, les Etats-Unis, et à la place des grands féodaux à dompter il y a des nations indépendantes. Les Nations-Unies sont pour les Etats-Unis l’équivalent des Etats Généraux pour les rois de France : un outil de légitimation du pouvoir, certainement pas un organe de contrôle. Les USA recourent aux Nations Unies lorsqu’ils souhaitent légitimer leur action par le consensus apparent de la communauté internationale, mais ne se sont jamais privés de faire ce que bon leur semblait si l’ONU n’était pas d’accord (en Irak, notamment).

Lühike kokkuvõte eestikeeles:

1945. aastast saadik rajavad Ühendriigid maailmariiki, nagu omal ajal kuningad rajasid Euroopas oma riike. Kuninga asemel on kuningnatsioon, feodaalide asemel, keda tuli taltsutada ja alistada, on sõltumatud riigid. ÜRO on ameeriklastele seda, mis Etats Généraux oli Prantsuse kuningale -- oma võimu legitimiseerimise abinõu.

samedi 6 octobre 2018

Poliitkorrektsuseta

Ma ei ole seenior ega eakas, olen vanamees.
Ma ei ole puuetega inimene, olen invaliid, vigane.
Ma ei ole vaegkuulja, olen kõva kuulmisega.
Minu ja meie kõigi väga kauged esivanemad olid Aafrika neegrid.
Ma ei ole poliitkorrektne, olen aga vahel ulakas.