Herilased ja paelussid Kremli hübriidsõjas

Samuel Kirotaja on tasapisi jätkanud oma uurimusi ja saanud usaldusväärt allikatest uut huvitavat informatsiooni. Viimane, lausa sensatsiooniline uudis on see, et Venemaa on oma hübriidsõjas teinud samme, millega Lääs, ka Eesti, peavad tahes-tahtmata arvestama. Nimelt on venelastel õnnestunud rakendada oma hübriidsõja vankri ette ka mõned putukad ning, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, isegi sooleparasiidid. Nimelt on Vene salalaborites jõutud päältkuulamisseadmete miniaturiseerimisega nii kaugele, et nendega saab varustada ka pisiolevusi, keda Kremlist raadio teel juhitakse. Putukatele ja paelussidele antud käsud on kodeeritud Putini-meelse TV saadetesse ja internetikommentaaridesse. Praegu on kõige tõsisem oht Lääne kaitsevõimele ja väärtustele herilased ja paeussid. Nagu teada, on tänavu sügisel herilasi enneolematult palju ja nad tükivad eriti agaralt akendest sisse ja ilmutavad huvi näiteks dokumentide vastu kirjutuslaudadel ja kompuutriekraanidel. Kui nende vaatevälja ja kuuldeulatusse satub midagi, mis võib pakkuda huvi Kremli salateenistustele, salvestavad nad selle ja saadavad FSB satelliitidele. Venelased varustavad nüüd päältkuulamisseadmetega paelusse, millega nakatatakse oluliste inimeste, ennekõike kõrgemate ohvitseride, luuretöötajate ja poliitikute lemmikloomi, ennekõike koeri ja kasse, kes viibivad pererahva kodus, kus vahel arutatakse asju, mis Vene luuret huvitavad. Nii tuleb nüüd olla eriti ettevaatlik herilastega, neid mitte tuppa lasta ja võimalusel tappa ning kahtlased eksemplarid tuua USA saatkonda uurimiseks. Niisamuti peab tähelepanelik olema koerte ja kassidega, eriti siis, kui mõni neist on kahtlaselt kaua olnud omapäi väljas, puutunud kokku võõraste inimestega, lasnud end silitada vms. Ning herilaste, koerte ja kasside kuuldes ei tohi rääkida meie ja meie liitlaste julgeolekut puudutavatel teemadel. On ka andmeid, et Vene salateenistused on edukalt katsetanud psühhotroopseid preparaate, mis herilase nõelamise kaudu satuvad inimese verre ja säält närvisüsteemi ning teevad inimese Kremli propagandale vastuvõtlikuks, uinutavad tema kriitikameele ja soodustavad sümpaatiat kõige veneliku vastu. Niisiis, inimesed, eestlased, olge valvsad, vaenlane Peipsi taga ei maga!

Metsast ja muust

Mets ja muud mured

Ma ei kallista puid, aga mõne oma vana männi ja kuusega räägin küll.

Vanaduses saad aru, kui erinevad on inimesed. Ja kui vähesed seda erinevust päriselt tajuvad. Suhtumises metsa tuleb see samuti välja. Siin on olulised kaks inimtüüpi: aktivistid ja mediteerijad. Esimesed tahavad metsaga midagi teha, ette võtta. Mediteerijad tunnevad end metsas lihtsalt hästi. Neile on oluline, et mets oleks mitmekesine, rikas, rahulik. Selliseid inimesi on arvatavasti suht palju soomeugrilaste, ent ka põhjavenelaste hulgas. Nad tahavad metsa säästa, kui mets pole neile püha, siis imeline, lohutav ikkagi. Opositsioonis cultura-natura on neile natura, loodus asendamatult oluline. Sellises suhtumises on omamoodi religioossust, mis näiteks maridel leiab väljenduse selles, et metsa teretatakse nagu inimest. Eesti rahvaluule arhiivis loeme mehest, kes läks metsa mingit tarbepuud tooma, kõndis sääl pool päeva ja tuli tühjalt tagasi: puud olid nii ilusad, et ei raatsinud kirvega neile külge minna. Mu kadunud ämm ütles, et kui tal on raske ja paha olla, läheb metsa, siis hakkab kergem. Oluline siin on, et mets on väärtus omaette, metsana. Aktivist näeb metsas rohkem ressurssi, neid väärtusi, mida temast saab. Ennekõike puitu, toormaterjali paljuks, mida inimesed aina enam vajavad: puitu, paberit, tselluloosi. Mõnevõrra tunnistatakse ka metsa kui marja- ja seenemetsa, kuid seda peetakse vähem oluliseks. Päälegi annavad marjaaiad ja seenekasvandused rohkem saaki kui mets. Nii on looduslik mets omamoodi surnud, seisev kapital, mis tuleb ringlusse viia. Ja siin kehtib meie tsivilisatsiooni üks põhikäsk: kapital peab kasvama ja see kasvamine peab kiirenema. Kapitali mõõdetakse rahas, mida kiiremini raha ringleb, ressurss rahaks ja raha millekski meile väärtuslikuks-meeldivaks vahetatakse, seda parem. Mis avaldub ka suhtumises metsa kui ressurssi: oluline on, et mets kasvaks kiiresti, tuleb leida-aretada kiirekasvulisi puuvorme ja võtta puu maha võimalikult noorelt. Siin muidugi toetab aktiviste meie kapitalistliku tsivilisatsiooni ideoloogia ja nii on neil kerge vastaseid, meditatiivse hoiakuga inimesi pidada ja kuulutada ajast maha jäänud lollikesteks, kes tahavad pidurdada progressi, takistada rahval rikkamaks saamist jne. Pääle muu heidetakse neile ette emotsionaalsust, mis tähendab pigem ebaratsionaalsust. Siin on omaette konks: kõike, mis me teeme, teeme tegelikult emotsioonide sunnil ja survel. Inimene, kes tahab oma metsa hoida, tunneb rõõmu tema looduspärasusest, pole rohkem emotsionaalne kui inimene, kes tahab metsa maha müüa, et endale uut autot osta. Või lihtsalt oma elujärge parandada. Lihtsalt ühed emotsioonid sobivad kokku meie aja vaimuga, teised ei sobi. Aja vaim, kapitalismi ideoloogia soosib aktivismi ja aktiviste ning nende emotsionaalsust. Aja vaim ei näe suures osas metsa taimedes ja olevustes väärtust: talle pole olulised jäneskapsad, leselehed, kukemarjad, näsiniined, türnpuud, liblikad, isegi lendoravad. Nii muudetaksegi mets selliseks, et neilsinastel pole sääl enam peaaegu enam kohta. Selline suhtumine on ju ka põllu- ja loomapidajatel. Põldudelt kaovad karikakrad ja rukkililled, munakanu peetakse aasta; kui nende „tootlikkus” hakkab langema, lähevad nad tapale. Meil toimuv on põhimõtteliselt sama kui troopikas toimuv, kus ürgmetsa hävitatakse, et teha ruumi õlipalmile, vanillie või sojaoale. Mida saab hõlpsasti teha rahaks.

Praegu on meil, nagu mitmel pool mujalgi, meditatiivsed inimesed, nagu nimetasin, põlu all, halvustatud ja naeruvääristatud. Kuid neil on tegelikult enesekaitseks ja neile hingelähedaste asjade – olgu need metsad, järved, rabad, põllulilled või lendoravad, väga mõjusaid argumente. Kui asju vaadata kõrgemalt, pikemas perspektiivis, on just aktivistid need, kes oma mõtlematuses, võib ka öelda aktivistlikus emotsionaalsuses on looduse meie planeedil viinud kriisini, tegutsenud ökokatastroofi kiirendamise nimel. Seda, et planeedi loodu, biosfäär on tõsises ohus ja katastroof saab aina tõenäolisemaks, tunnistavad praegu ökoloogid, klimatoloogid ja teised teadlased, kes vaatavad asjadele laiemalt, komplekssemalt. Koormus ökosüsteemidele kasvab igal pool ja viib kas nende hävinguni või lihtsustumisele. Seeläbi kahaneb nende puhverdusvõime, vastupanuvõime muutustele ja niimoodi kogu Maa looduse, biosfääri stabiilsus. Mis tähendab ka ohtu inimestele. See oht on seda suurem, mida kauem jätkame senises vaimus, seniste meetoditega loodust aina intensiivsemalt ekspluateerides ja sedakaudu lihtsustades. Lühemas perspektiivis käituvad inimesed praegu näivalt ratsionaalselt, arendades tehnikat, tõhusaid viise oma hääolu, parandada, vältida epideemiaid; jõukamates maades pole pikka aega olnud sõdu, inimeste eluiga on tõusnud, ka loodukaitse vallas on mõndagi tehtud. Ent pikemas perspektiivis tähendab see ennekõike seda, et võtame looduselt aina rohkem, kandime looduse rikkust ümber oma rikkuseks. Mis tähendab vältimatult ka kõige ümberkantimist rahaks. See protsess on paraku suures osas pöördumatu. Nagu paljud protsessid nii meie planeedil kui kosmoses. Kus valitseb termodünaamika teine säädus – entroopia kasvu säädus, mis tähendab ka seda, et keerulisemad struktuurid kalduvad lihtsustuma, soojus hajuma. Elu on entroopia kasvu pidurdamine, isegi vastassuunas pööramine. Kuid seda ainult suht väikeses süsteemis, kus entroopia kasvu aitab pidurdada või pöörata entroopia kasv suures süsteemis. Me kütame maja, miskaudu entroopia kasv, sisetemperatuuri langemine välistemperatuuri tasemele peatub ja pöördub. Kuid selleks peame põletama puid, kasvatama sedakaudu entroopiat looduses. Ning inimtegevus tähendab aina enam entroopia kasvu kiirendamist, olgu puid või fossiilkütuseid põletades, looduslikke ökosüsteeme põldudega ja puuistandustega asendades, takistades looduslikke protsesse näiteks metsas, mis omapäid jäetuna liiguks keerulisema, liigirikkama „kliimakskoosluse” suunas. Veel radikaalsemalt kasvatab entroopiat looduse asendamine tehiskeskkonnaga, metsa või niidu asemele teede, majade, tehaste rajamine. Kui ise ökoloogia vallas töötasin, sattusin kord lugema ühe teoreetiku lühidalt-tabavalt sõnastatud resümeed juba nimetatud termodünaamika teisest säädusest: „Ükski olevus ei saa elada ainult oma jäätmetest koosnevas keskkonnas”. Ökoloogiliselt-termodünaamiliselt on maanteed, majad, lennuväljad, lennukid, autod ja kõik muu inimese tehtu põhiliselt jäätmed, milles on palju vähem keerukust kui looduslikes objektides. Inimtegevus on analoogne põletamisele, kus keerulise struktuuriga ainetest saab tuhk ja mõned lihtsad gaasid. Inimtegevus on muutumas eluvaenulikuks ja paratamatult ka inimvaenulikuks. 

Nii kõneleb meditatiivsete inimeste, ka igat mesti roheliste, puukallistajate ja veganite suu läbi, hoolimata nende naiivsusest, loodus, planeedi biosfäär, kui soovime Ema Gaia ise, kes manitseb meid tagasihoidlikkusele, kutsub üles looduselt vähem võtma, vähem metsi, puid, ökosüsteeme rahaks kantima. Ning see meditatiivne tarkus ei ole tegelikult midagi päris uut. Muinasjuttudes saab ahne vend karistuse, vähesega leppiv vend aga õnne. Mõeldes katoliku kiriku traditsioonilisele õpetusele seitsmest surmapatust, sain äkki aru, et meie tsivilisatsioon, meie majandussüsteem neile surmapattudele: himurusele, ahnusele, kadedusele, laiskusele-mugavusele, vihale, uhkusele, alpusele, nagu neid võib nimetada. Majandus toimib nende surmapattude aluseks olevaid emotsioone-tundeid ja kultuuris toimivaid väärtusi ja ideaale ära kasutades ning reklaami abil stimuleerides. Neile väärtustele leiame kristlikus traditsioonis lausa vastupidised. Mõeldes meie aja „kiirmoele”, kus särk-pluus mõne korra kandmise järel tuleb ära visata, tuleb meelde Assisi Püha Franciscuse omaks peetud paljude paikadega ürp. Franciscuse ja tema järgijate ideaalid on meie surmapattudele toetuva tsivilisatsiooni omadega suures kontrastis: Franciscus loobus rikkusest ja elas vaesena, ta pidas linde ja metsloomi oma vendadeks-õdedeks, ta nägi looduses, Jumala loomingus imet, millesse saab vaid hardusega, imetlusega suhtuda. Franciscuse elu, tema õpetus saab olla toeks neile, kes ei saa leppida praeguse kapitalistliku, kõike aina kiiremini rahaks põletava tsivilisatsiooniga. Oluline on see, et kui looduskaitsjate, puudekallistajate ja mitut mesti roheliste eesmärgid-ideaalid ühelt ja kõike rahaks kantima tõttavate tootjate, intensiivistajate ja väärindajate eesmärgid teiselt poolt on peaaegu leppimatus vastuolus, siis langeb loodusteadlaste nägemus sellest, kuidas peaksime oma planeedil käituma, teda „majandama”, roheliste nägemusega päris paljus kokku. Ning nii teadlaste kui loodushoidjate nägemus ei ole kaugel Assisi pühamehe omast. Katoliku kirik on nimetanud Püha Franciscuse ökoloogide patrooniks, rahvakeelsemalt – kaitsepühakuks. Ning pole võibolla juhus, et praegune paavst, kes võttis oma nimeks samuti Franciscus, avaldas 2015 aastal entsüklika „Laudato si”, kus ta ühelt poolt toetub pühamehe religioossele-poeetilisele loodustunnetusele, teiselt poolt loodusteadlaste, ökoloogide, klimatoloogide arusaamadele inimtegevuse mõjust planeedile, loodusele, ent ka meile kõigile. Paavsti manitsused ja soovitused on asjatundlikud ja sageli päris konkreetsed. Neis ei jää puutumata ka metsad. Paavst kirjutab:

„Põlismetsa asendamist enamasti monokultuursete puuistandustega analüüsitakse harva põhjalikult. Samas võib see tõsiselt kahjustada ökoloogilist mitmekesisust, millesse introdutseeritud uus liik ei sobitu. Ka haritud maaks muudetud märgalad kaotavad senise tohutu liigirikkuse.”

„ Inimkonda ja meie planeeti mõjutavate muutuste jätkuvale kiirenemisele lisandub tänapäeval elu ning töö intensiivsem kulgemine, mida võiks nimetada “rapidifikatsiooniks”. Kuigi muutus kuulub keerukate süsteemide toimimise juurde, on inimtegevuse arengu kiirus kontrastis bioloogilise evolutsiooni loomupäraselt aeglase kuluga. Lisaks pole selle kiire ja pideva muutumise eesmärgiks mitte alati üldine hüve või terviklik ja jätkusuutlik inimareng. Muutus on soovitav, samas saab sellest murekoht, kui ta kahjustab maailma ja suure osa inimkonna elukvaliteeti.”

„Kui läheneme loodusele ja keskkonnale ilma selle avatuseta aukartusele ja imetlusele, kui me maailmaga suhestudes enam ei kõnele vendluse ja ilu keelt, siis muutub meie hoiak isandate, tarbijate, halastamatute ekspluataatorite hoiakuks, kes ei suuda oma vajadustele piire seada. Ja vastupidi, kui tunneme ennast tihedalt seotuna kõige olevaga, siis tärkavad meis spontaanselt kainus ja hoolimine. Püha Franciscuse vaesus ja rangus polnud mitte ainult väline asketism, vaid midagi palju radikaalsemat: keeldumine reaalsuse muutmisest lihtsalt kasutamise ja kontrollimise objektiks. Enamgi veel, ustavana pühakirjale, kutsub püha Franciscus meid nägema looduses imepärast raamatut, mille kaudu Jumal räägib meiega ja laseb meil heita pilgu tema lõpmatusse ilusse ning headusse(Tark 13,5); tõepoolest, (Ro 1, 20). Seepärast palus Franciscus, et osa kloostriaiast jääks alati puutumata, nõnda et metsikud lilled ja rohttaimed saaksid seal kasvada ning need, kes neid näevad, võiksid tõsta oma vaimu Jumala, kogu selle ilu Looja poole.[21] Maailm pole mitte probleem, mida lahendada, vaid rõõmurikas müsteerium, mida rõõmu ja ülistusega vaadelda.”

„Need probleemid on tihedalt seotud raiskamiskultuuriga, mis puudutab tõrjutuid ja muudab asjad kiiresti prügiks. Et tuua üks näide – enamus paberit, mida me toodame, visatakse taaskasutamise asemel ära. Meil on raske mõista, et looduslikud ökosüsteemid toimivad suurepäraselt: taimed sünteesivad toitaineid, millest toituvad rohusööjad; nemad omakorda saavad lihatoiduliste toiduks, mille käigus tekib arvestataval hulgal orgaanilisi jäätmeid, neist jälle uued põlvkonnad taimi. Kuid meie tööstuslik süsteem pole suutnud tootmise ja tarbimise tsükli lõpetuseks välja arendada viisi, kuidas absorbeerida ja taaskasutada jäätmeid ning kõrvalprodukte. Meil pole veel õnnestunud omaks võtta ringlusel põhinevat tootmismudelit, mis suudaks säilitada ressursse praegustele ja tulevastele põlvkondadele, piirates samas võimalikult mitte-taaskasutatavate ressursside kasutamist ja tarbimist, maksimeerides nende efektiivset kasutamist ja neid taas ringlusse lastes. Tõhus tegelemine selle probleemiga oleks üks viis seista vastu raiskamiskultuurile, mis mõjutab kogu meie planeeti, kuid peame mainima, et selles suhtes on õnnestunud saavutada ainult piiratud edusamme.”

Sellele on raske midagi olulist lisada.

Surnuaed võõrväelastele

Kolonel Riho Ühtegi rääkis, võibolla tagamõttega, võibolla kogemata välja osa Eesti Valitsuse plaanist, kuidas hakkama saada Vene sissetungijatega. Loomulikult surevad nad Tallinnas, kui neile antakse tuld igast nurgast, igast kangialusest. Ent Ühtegi ei rääkinud probleemidest, mis käivad kaasas sellega, kui Tallinnas sureb tuhandeid, võibolla kümneid tuhandeid sissetungijaid. Mida teha surnutega? On ju teada, et 1940 aastal loobus Eesti vastupanust NL vägedele, kuna kindral Laidoneri sõnade järgi ei olnud kohti, kuhu surnud punaväelasi matta. Samuel Kirotaja on oma allikate kaudu saanud neist probleemidest üht-teist teada. Valitsuse kinnisel istungil on otsustatud Vene surnute matmiseks eraldada umbes 125 hektarit maad Harku piirkonnas. Variandina on kaalumisel ka Rummu, kus on olemas juba mõned vajalikud infrastruktuuri elemendid. Vallutajate kalmistu peab olema kindla valve all, piiratud okastraadiga nagu koonduslaager, et vältida provokatsioone, seda, et võõrväelaste hauad ei saaks punase palverännu paigaks. Kolonelil on kahtlemata õigus, et iga eestlane on valmis võitlema sissetungijate vastu. Ent kõik, invaliidid, vanadusest väetid ja noorusest nõrgad, ei ole selleks suutelised. Nendele on ette nähtud suurepärane võimalus hakata hauakaevajateks võõrväelastele. Nii saavad nemadki võimaluse tunda uhkust selle üle, et on annud oma panuse kodumaa puhastamisse okupantidest. Selleks tarbeks on juba Rootsist tellitud suurem partii kvaliteetseid kergeid labidaid, mida üks kohalik firma on nõustunud teritama ja osa neist erivajadustega inimeste tarbeks ümber tegema. Tõsine probleem on ka see, kuidas võõrväelaste põrm väärikalt matta, nagu seda nõuavad rahvusvahelised lepped ja eetika. Kuna suur osa Vene sõjaväelastest on usklikud, on valitsus diskreetselt kuulanud maad Moskva Patriarhaadiga, islami vaimulikkonnaga ja Venemaa pearabinaadiga. On ka pöördutud Venemaa Punase Risti poole seks puhuks, kui osa langenuid omaste soovil tuleb ümber matta nende kodumaa mulda.

Probleemil on ka välispoliitilisi aspekte. Eesti sõdalaste vaprus ja kvaliteetne importvarustus lubaksid mingi kahtluseta jätkata võitlust okupantide vastu juba nende oma territooriumil, vabastada Vene võimu alt põlised läänemeresoome alad Soome lahe ääres, Neeva suudmes ja Peipsi taga. Kuid meie lääneliitlased on kahjuks rangelt sellise kaitseinvasiooni plaani vastu, väites, et Lääs vajab siiski suhteliselt tugevat Venemaad, kes suudaks toimida puhvrina lõunast lähtuva islamiohu vastu. Meie poliitikud ja sõjaväe juhid on küll püüdnud veenda Berliini, Londonit ja Washingtoni, et islamiohu tõrjumisega saaksid veel paremini hakkama vaprad eestlased ja eesti viikingite/vikerlaste võimu all võiks Venemaa saada tõeliselt vabaks ja tugevaks riigiks, nagu kord minevikus. On ju teada, et Rjurik oli tegelikult Pudiviru kandist pärit eestlane, keda kodumaal kutsuti lihtsalt Juurikaks. Loodame siiski, et suudame ka oma liitlasi selles varem või hiljem veenda.

Rohkem üksikasju ei ole Samuel Kirotajal esialgu õnnestunud teada saada.  

Päevalehe artikli originaal

Sain teada, et Päevaleht on minu artiklit Eestist ja tema tulevikust tublisti moonutanud: paberlehes ilmunu erineb netilehes ilmunust. Keelt muidugi on ka "toimetatud". Allpool siis artikkel sellisena, nagu ma ta kirjutasin. Ka päälkiri on Päevalehelt, aga selle üle pole ehk põhjust nuriseda.

Eesti totalitaarses maailmasüsteemis

Vaadates seda, kuidas president Trump võtab vastu kolme Balti riigi presidente ja kuidas ta nendega käitub, tundsin end ja oma riiki ja rahvast tõsiselt alandatuna. Mitte ainult Trumpi üleoleva hoiaku pärast, vaid ka sellepärast, et neid kolme ei võetud otsekui päris iseseisvaid täismõõtu riike, vaid mingeid poolriike, keda ainult kolmekesi koos täie eest võtta tasub. Eesti, Läti ja Leedu keeled ja kultuurid on niisama erinevad kui näiteks Saksa, Prantsuse ja Hispaania omad. Kui meid võetakse ühe koondriigina, siis võiks ju ka neid kolme sellisena võtta. Rääkida Teuto-Franko-Ibeeriast ja võtta nende kolme riigi juhte korraga vastu. Vaevalt president Macron, pääminister Rajoy ja kantsler Merkel sellega päri oleksid. Mis tuletab meelde meie Lennart Meri üht juhtmõtet: et olla riik, peab Eesti riigina käituma. Oma iseseisvust, iseolemist tuleb vahel kasvõi trotslikult rõhutada. Nagu tegi Lennart. Nii ei olnud minu meelest ka päris õige president Kaljulaidi ütlemine, et Moskvasse läheks ta vaid siis, kui selline visiit saaks liitlastega kooskõlastatud. Ei, kui see ka tegelikkuses teatud ühiseid arutlusi nõuaks, ei tohiks niimoodi end väljendada. Mis muidugi on pisiasi paljude muude kõrval. Nagu selle kõrval, kuidas Eesti 2003. aastal poolenisti lahti ütles oma iseseisvusest, kui meie välisminister Ojuland kirjutas alla nn. Vilniuse kirjale, kus sisuliselt toetati USA ettevalmistusi Iraagi ründamiseks.

Tagantjärele on Eesti toonased otsustajad tunnistanud, et oli valida, kas saada eurooplastelt paari väikese nuiaga või jänkidelt suurega. Muidugi eelistati väiksemaid, polnud ju kesteab mis õnnetus kuulda Prantsuse president Chiracilt, et jäeti kasutamata suurepärane võimalus vait olla. Nüüd teame, et Ameerika interventsioon Iraagis oli suur rumalus. Milles siis ka oma iseseisvusest loobunud Eestil on tilluke osa. Igatahes ei ole pärast seda Eestit ja mitmeid muid Ida-Euroopa riike õige nimetada USA liitlasteks, vaid tema klientriikideks. On hää mõelda tagasi sellele, et tookord sai kirjutatud üks märgukiri Iraagi ründamise plaanijate vastu.

Usun, et üks Eesti nõrkusi on see, et siin on üpris palju nõuka-ajast, ent küllap ka varasemast ajast pärit truualamlikkust, puudu on sõltumatust kainest analüüsist. Eestis on küllalt autoritaarset mõtlemist. Vähe intellektuaalset sõltumatust. Seda välis- ja julgeolekupoliitikas, ent ka mujal. Metsapoliitikas, keelepoliitikas, Rail Balticu poliitikas. Liiga kergesti kuulutatakse teisitimõtlejad vaenlasteks, nagu tehti NLiidus, või siis naiivseteks kunstiinimesteks, kes riigi- ja majandusasjadest midagi ei tea. Kuigi RB kriitikute hulgas on endine teadlasest peaminister ja endine majandusminister ning Eesti Geograafia selts...

Teame, et poliitikud ei mõtle eriti kaugemale kui järgmiste-ülejärgmiste valimisteni. Majandusinimeste-ettevõtjate pilk ulatab kaugemale, kuid mitte väga kaugele tulevikku, julgen öelda, et keskmiselt nii kaugele, kui investeeringud saavat korralikult tasutud. Samal ajal mõjutavad poliitikute ja ettevõtjate otsused ka hoopis kaugemat tulevikku. Ning võivad tekitada meie lastelastele ja nende lastele probleeme, mida tekitajad aimata ei oska. Mida võimsamaks saab inimene, seda kaugemale nii ajas kui ruumis ulatavad tema tegude tagajärjed. Siin oleks vaja kuulata neid, kes on harjunud tulevikust rohkem mõtlema. Nemad võiksid vastata mõnele olulisele küsimusele. Nagu küsimusele sellest, kuidas Eestis põimuvad geopoliitika ja julgeolekupoliitika ning kas praegune diskussioonideta USA-orientatsioon on alternatiivideta ja ohtudeta. Küsida, kas NATO liikmeks olek ja NATO baasid siin suurendavad või kahandavad meie turvalisust, mõjub praeguses õhkkonnas ketserlikuna. Kuid ometi on need küsimused üpris keerulised ja vajaksid põhjalikku ja avameelset analüüsi. Või hoopis teisest vallast: kas maailmamere pinna tõus ei nõua meilt et madala Lääne-Eesti asemel arendataks rohkem Ida- ja Lõuna-Eesti kõrgemaid piirkondi? Ei ole võimatu, et saja või pooleteistsaja aasta pärast on osa Pärnu linnast vee all ja üleujutused võivad ulatuda ka RB trassini. Vähemalt kuurortlinnana on Pärnu tulevik tume. Vahest tuleks seks puhuks, kui veepinna tõus ületab praegused hinnangud (2100. aastaks keskmiselt 500 – 1000 cm) ei peaks mõtlema ettevõtete ja asulate evakueerimisele Kõrg-Eestisse. Võib ka küsida, kas praegu kõikjal rajatavad kuuseistandikud (mida ökoloogiaga kokku puutunud inimene kuidagi metsaks nimetada ei saa) ei kannata tulevikus kliima soojenemise tõttu.

Eesti nimetamine totalitaarseks riigiks on sünnitanud pahameelt. See väide ei ole ka päris õige. Eesti on vaid osa maailmasüsteemist, mida võib totalitaarseks nimetada. See maailmasüsteem, praegune tsivilisatsioon on otsekui käivitunud masinavärk, mida pidurdada või tõsisemalt muuta pole võimalik. Oleme osad masinavärgis, tema vangid. Masinavärgi põhieesmärk on kiirendada tootmise-tarbimise tsüklit. Pole õige, et kõige edukamad on need, kellel surres on kõige rohkem asju. Kõige edukamad on need, kes ajaühikus kõige rohkem ostavad ja ära viskavad. Loeb kiirus, mitte hulk. Ning kiirus kasvab. Omaette küsimus on, kuidas süsteem meid oma kütkes hoiab. Võiks öelda, et suuresti pettusega: meile pakutakse suuremas kontsentratsioonis, intensiivsemalt seda, mida loodus, millega oleme kohanenud, ei pakkunud. Mugavamat, magusamat, seksikamat, põnevamat... Oleme hüperstimulatsiooni ohvrid. Uus totalitarism töötab pigem prääniku kui piitsaga, nagu NLiidus ja on seni töötanud tõhusalt. Kui kaua see võib kesta, on raske öelda. Kuid loodusega kompromisse teha ei saa. Rahu loodusega saab sõlmida vaid tema tingimustel. Kahtlane, kas see on enam reaalselt võimalik. Kuid esimene samm selle hädavajaliku rahu poole on arusaamine sellest, mis maailmas, mis meiega ja meie ümber tegelikult toimub ja mis võib meid oodata lähemate aastakümnete ja aastasadade jooksul.

К настоящей войне?

Нынешняя ситуация в мире меня серьезно безпокоит. Напоминает о времени перед Первой мировой воиной и в ее начале. В книге „Война философов” шведский историк Сванте Нордин пишет о том, как тогда милитаристско-националистические настроения охватили и интеллектуальную элиту, писателей, художников, даже философов, которые нередко с пылом присоединились к пропаганде, изображая противника, его духовность и культуру в мерзких красках. Для французского поэта Поля Клоделя Кант и Лютер были „сеятели чумы”, для немцев французская культура была легкомысленной водевилью. Лишь единицы, как Бертранд Рассел, не участвовали в демонизации другой стороны. Глядя на это ныне, через столетие, нам даже трудно понять, как представители той же самой европейской культуры могли игнорировать свое общее наследие, общие идеи и стремления и свыше всякой меры увеличивать различия между своей культурой и культурой соседа.

То, что пишут о России сейчас даже элитарные западные издания похожe на пропагандистские публикации столетней давности. И тут не обращают вниманию на огромное различие нынешней России и бывшего СССР, а пользуются похожими стереотипами, изображая Россию агрессивной диктатурой, где нет свободы слова, царит коррупция и бесправие, государством, чья политика является угрозой свободному западному миру, в частности его соседям. Призывают к борьбе против российской пропаганды, в российских СМИ, в которых видят орудий холодной войны против Запада. И так далее. Хотя, если сравнивать например RT с некоторыми престижными американскими СМИ, то трудно сказать, в которых из них больше пропаганды и тенденциозности. Мои выводы просты: сейчас США, их сателлиты и союзники ведут пропагандистскую войну против России, которая отвечает более сдержанно, по-видимому, надеясь таким образом не дать новой холодной войне перерасти в более серьезную конфронтацию.

Меня беспокоят параллели между пропагандистской войной столетней давности с нынешней. Но еще больше – то, что эта первая пропагандистская война переросла в настоящую войну, являлась частью ее. Является ли нынешняя пропагандистская война

подготовкой к новой (мировой) войне? Этого, по-моему, нельзя полностью исключить. Сейчас, когда Россия только выходит из кризиса и модернизация ее ВС еще не завершена, а экономические реформы еще в стадии разработки, Америка могла бы пользоватся своей превосходящей военной мощью и одержать победу в некой превентивной войне. Может быть в Вашингтоне есть влиятельные люди, которые считают, что следует пользоваться нынешним окном возможностей. Может быть они предполагают, что перед угрозой нападения превосходящими американскими и натовскими силами Россия откажется от сопротивления и сдастся, согласившись на ультимативные требования противника. Но зная русскую историю и культуру капитуляция России мне кажется очень неправдоподобной. Россия никогда не сдалась без боя.

Понимают ли американские политики и военные, что надежда победить Россию в некоем блицкриге или принудить к капитуляции иллюзорна? Уверены ли они в нейтралитете Китая в возможной конфликте? К сожалению, американское руководство не один раз за последние десятилетия показало ужасающую некомпетентность, например при вторжении в Ирак в надежде таким образом начать процесс либерализации и демократизации Ближнего Востока. По-моему, ошибкой была и поддержка исламистсих, фундаменталистских сил в Афганистане. Как и поддержка, близкие отношения с Пакистаном и Саудовской Аравией. В каком-то смысле американцы и их союзники тут повторили ошибки противоборствующих европейских стран в Первой мировой войне. Несмотря на многие неприятные стороны СССР, он все-таки был намного более близок к Западу, разделяя с ней многие ценности и культуру. С Саудовской Аравией, где до сих пор запрещено строить храмы других религий, и где за атеизм человеку грозит казнь, или с Пакистаном, где жестоко преследуют христиан и неортодоксальных мусульман, у Америки мало общего. Играть с их помощью в геополитические игры против Советского Союза, и ныне – против России и Китая – непростительно глупо. Как было сто лет назад французам и англичанам глупо воевать против немцев и немцам и австрийцам против них и против России. Результатом такой близорукости было захват власти большевиками в России и в последствии нацистами в Германии. Надеемся, что близорукость американцев и их сателлитов не приведет к возникновению блока агрессивных фундаменталистских исламских государств, вооруженных и вымуштрованных американцами и обладающих собственным ядерным орижием. Радикализация Пакистана, но и Бангла-Деша, а также Индонезии и Турции, к сожалению, указывает на то, что такую возможность исключить нельзя.

Metsapoliitika salajased tagamaad

Siin on meil juba olnud suurepärane võimalus kirjutada Samuel Kirotaja avastusest, kelle õnnestus välja uurida, milleks ja kellele tegelikult on vaja Rail Balticut -- nimelt sellega kavatsetakse Venemaa kallaletungi puhul evakueerida Tallinnast Eesti eliit. Samueli uuringute valguses ei ole põhjust imestada, miks partei, st parteid ja valitsus on järjekindlalt ignoreerinud Tartu huvisid, ei ole uut raudteed kavandanud läbi Tartu, saboteerivad kiirtee ehitust Tartu ja Tallinna vahel ning nüüd on valmis Tartu külje alla ehitama hiiglasuure tselluloositehase. Nüüd on Samuel oma uuringuid jätkanud ja mitmest allikast on tema kätte jõudnud info, mis siin paljutki seletab. Nimelt on partei, st parteid ja mõjukas osa Eesti eliidist jõudnud arusaamale, et Eesti annekteerimine või paremal juhul oma mõjusfääri lülitamine Venemaa poolt on vältimatu, Ameerika loobub varem või hiljem tegelemast Ida-Euroopa asjadega ja pole jõudu, kes Eestit ja teisi Balti riike Venemaa eest kaitseks. Selles olukorras ongi kõige õigem evakueerida Eestist hulk haritud ja võimekaid inimesi ja varasid ja rajada evakueeritutele soodsad elutingimused kuskil Läänes. Eesti kultuur, eestlaste omavaheline suhtlemine ja Eesti poliitika tuleb virtualiseerida nii et geograafia ja vahetud kokkupuuted siin enam olulist rolli ei mängi.

Selle virtuaalse Eesti idee visandas kunagi Jaan Kaplinski, kuid tema kava jäi väga pääliskaudseks. Nüüd on asjaga tõsiselt, kuigi täiesti salaja, edasi töötatud. Seda nii tuleviku virtuaal-Eesti ülesehitamise probleemidega kui sellega, kust leida ressursid eestlaste evakueerimiseks, neile elu-ja töökohtade leidmiseks Läänes, eakatele pensionite maksmiseks, eesti lastele virtuaalse eestikeelse hariduse andmiseks jne. Selleks ressursiks sobib kõige paremini mets, mis ju kord kindlustas Eesti krooni ja aitas meil teha sammu iseseisvuse poole. Nüüd läheb osa metsa müügist saadud raha RMK abil Eesti tuleviku salafondi. See on vastus professor Toomas Frey küsimusele, kuhu on kadunud osa riigimetsa müügist saadud rahast. See raha on investeeritud Eesti virtuaalsesse tulevikku. Et metsast teenida rohkem, tuleb metsast saadavat puumaterjali töödelda ja siis kallimalt müüa. Selleks on vajalik tselluloositehas. Ei ole mõtet Vene võimu alla jäävasse Eestisse alles jätta väärtuslikku metsa, see tuleb maha võtta ja võimaluse korral töödeldult Läände müüa. Kuna Tartu nagunii saab Vene võimu all uuesti Jurjeviks ja on Eesti rahvale kadunud, pole ka mõtet Tartut kaitsta ja hoida, nagu on kavas kaitsta ja hoida Tallinna ja Pärnut, kustkaudu evakueeritakse Eesti eliit ja võimaluse korral osa lihtrahvast. Nii ei ole õige rääkida sellest, kuidas meie metsatööstus laastab Eestit. Meie metsatööstus laastab vaid maad, mis jääb võõra võimu kätte ning aitab luua uut, vaba ja õitsvat virtuaalset tuleviku-Eestit. Hoiame talle pöialt!

Танецъ, песня, математика

Слушалъ Шенберга. Да, въ Бетховенѣ Брамсъ, въ Брамсѣ Шенбергъ. А дальше? Не знаю. Въ музыке по меньшей мѣрѣ три компонента: танецъ, песня и — математика. Въ Бетховенѣ они всѣ есть, въ Брамсѣ песни уже меньше, математики больше, а въ Шенбергѣ математики намного больше. Въ концѣ концовъ остается только математика — это большая часть современной музыки. А танецъ и песня возвращаются — въ джазѣ, поп-музыкѣ, рокѣ, итд.